NÜÜD ON SÕNA TEIE!

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.09.2026)

"Minu lugu algas 20. mail ja lõppes 18. Augustil, kus
olin vaimse- kui ka füüsilise vägivalla ohver. Olin ühe poisiga põhimõtteliselt
3 kuud koos. Alguses oli kõik väga tore ja ilus, kuigi see kastis ainult kuu
aega ja siis hakkasid tema päris värvid välja tulema. Ta hakkas minuga
manipuleerima, tuli mulle peaaegu vihahoos kallale, peksis mind ühekorra kuna
mainisin oma sõpra, ütles mulle, et kui ma magama jään siis ta vägistab mu läbi
ja ta ei jätnud mind ennem rahule kuni ütlesin talle "ja". Selle 3
kuu jooksul ta pettis mu peal 7 naisega. Me suutsime selle 3 kuu jooksul minna
5 korda kokku ja lahku ja kõik 4 korda ma nutsin, palusin ja ütlesin talle
kuidas ma armastan teda ja, et ma ei taha teda kunagi kaotada ja, et ta annaks
mulle veel ühe võimaluse. Aga viiendal korral muutus minus midagi ja, kui ta
ütles mulle, et ta tahab mu maha jätta, siis ei tulnud minu tavalist
reaktsiooni vaid vaatasin talle külmalt otsa ning ütlesin talle "okei, mis
ma teha saan?" ja siis ta küsis mult, et mis minus muutunud on ja ma
ütlesin talle "ma otsustasin, et ma ei taha enam sind ja selle vägivallaga
elada ja mitte miski siin maailmas ei saan enam minu meelt muuta". Ja nüüd
on õnneks kõik see läbi ja ma keskendun endale ja paranen sellest traumast, mis ta mulle andis."

(Lisatud Vaimsuse poolt 28.08.2026)

Olen nüüd 16 ja mu vaimsed probleemid hakkasid kui Olin 7.
Ma ei sulandunud klassi sisse ja mind jaeti paljudest asjadest valja. Teised
klassis Olin ka ohver kiusamisele. Mulle tehti haiget nii fuusiliselt kui ka
vaimselt. Asjad hakkasid paremaks minema umbes viies klass. Arvasin, et nyyd
olen leidnud enda inimesed ja koik on hasti. Wrong. Yheksandas klassis hakkati
mind Jalle asjadest korvale jatma ja kaotasin enamus oma sobrad. Mul on
kogemust umbes 12 psuhholoogiga voi psuhiaatriga ja lopuks leidsin kaks kes
mulle pariselt sobivad. Olen ka olnud haigla ravil ja see aitas mingis mottes.
Nüüd olen edukalt labinud uheksanda klassi ja teel uute kooli:)

(Lisatud Vaimsuse poolt 21.08.2026)

"Minu lugu hakkas esimesest klassist. Olen 15 aastane
noor kellel on sellest ajast olnud probleeme. Peamiselt kiusatud keha ning
üleüldise väljanägemise poolest. Sellest tekkisid ka suitsiidsed mõtted. 8
aastat hiljem, ei ole ma eriti paremuse poole liikunud ja pole ka
psühholoogidelt abi saanud. Te olete väga toredad et otsustasite teha veebilehe
mis keskendub vaimsele tervisele." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 15.08.2026)

"Mind noriti ja kiusati lasteaias, teiste laste ja ka
kasvatajate poolt. Mind kiusati sellepärast, et mul olid seedeprobleemid ja ka
välimuse kallal, mäletan neid aastaid väga hästi kus igapäevaselt öeldi mulle
midagi õelat või naerdi grupis mu üle. Kõik päevad veetsin ma üksi istudes
kuskil, hommikul ulusin emale, et ma ei taha ja ei suuda minna sinna kohta.
Kiusamine ei lõppenud lasteaias vaid jätkus ka 1-3 klassini, pärast kõiki neid
aastaid tegelen siiamaani enda vaimse tervisega."

(Lisatud Vaimsuse poolt 09.08.2026)

"Mind kiusati koolis nii et öeldi et ma olen kõõmarott,
kirp jne ma võtsin seda liiga südamesse ja nutsin kogu aeg siis ma võtsin kokku
end lõpuks ja hakkasin tegelema sellega hakkasin enda eest seisma ja
õpetajatega rääkima et kiusatakse aga sellega ei hakkatud tegelema ja läks kuu
või aasta mööda ja jäin enda klassi kiusu alla aga nende kiusamine oli
interneti kaudu ja tollel hetkel oli mu elu niigi raske ja keeras mu vaimse
tervise tagurpidi ja siis rääkisin vanematele ja siis hakkati tegelema sellega
ja sain enda vaimse tervise uuesti korda." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.08.2026)

"Kõik saab korda, me usume sinusse!" 

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.08.2026)

"Lowkey on kiusatud juba umbes neljandast klassist
peale, ärevus hakkas tulema umbes seitsmendas. Ei ole päeva, kus poleks
p2evadlabi lis nutnud vms. Ülemõtlemine on ka siukene karm teema. Sõprade
vähesus on raske, kuna üldsegi ei ole motivatsiooni käia väljas või üldsegi midagi teha."

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.08.2026)

"Ma ei tea, kust täpselt alustada, sest tundub, et olen
terve elu pidanud lihtsalt ellu jääma Aga ma arvan, et kõik hakkas sellest, kui
ma läksin esimesse klassi Juba esimesest klassist saadik olin ma koolis see
laps, keda kiusati. Mind mõnitati, alandati ja naerdi välja peaaegu iga päev.
Kõige rohkem tegi haiget see, et vahel ei tulnud need sõnad ainult teistelt
õpilastelt, vaid ka õpetajatelt.Ma olin alles väike laps ja ma ei saanud aru,
miks minuga nii tehakse. Hakkasin väga kiiresti arvama, et äkki ongi minus midagi
valesti. Kui sulle aastaid järjest öeldakse halbu asju, siis lõpuks hakkadki
neid uskuma. Kui koolipäev läbi sai, ei olnud mul kahjuks ka kodu, kuhu rõõmuga
minna. Kodus ei olnud rahu ega turvatunnet. Ma ei teadnud, mis tunne on kasvada
üles teadmisega, et sind armastatakse tingimusteta. Selle asemel elasin ma
pidevas hirmus. Ma ei saanud olla lihtsalt laps. Ma pidin kogu aeg mõtlema
sellele, mis järgmisena juhtuda võib. Mäletan, et juba umbes kaheksa aastaselt
hakkasin kodust ära jooksma. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud kellelegi
haiget teha, vaid sellepärast, et ma lihtsalt tahtsin korraks hingata. Vahet
polnud, kuhu ma läksin peaasi, et ma ei oleks seal, kus mul oli valus. Mida
vanemaks ma sain, seda rohkem sulgesin ma ennast teiste eest. Ma lõpetasin oma
tunnetest rääkimise, sest tundus, et keegi ei usu mind nagunii. Naeratasin
siis, kui pidin, ja ütlesin, et kõik on hästi, kuigi tegelikult ei olnud. Kui
olin kümneaastane, hakkasin end enesevigastama. Ma tean, et paljud inimesed ei
saa sellest aru. Aga minu jaoks ei olnud see tähelepanu otsimine. See oli viis,
kuidas ma proovisin toime tulla valuga, mida ma ei osanud mitte kellelegi
sõnades kirjeldada. See tundus tol hetkel ainus asi, mis aitas mul edasi olla.
Seitsmenda klassi lõpus juhtus minuga midagi, mis muutis mind veel rohkem. Mind
kasutati seksuaalselt ära. Ma ei oska siiani päriselt kirjeldada, mida see
minuga tegi. Tundsin ennast täiesti katkisena. Ma süüdistasin pikka aega
iseennast, kuigi tegelikult ei oleks ma pidanud seda kunagi tegema. Pärast seda
tuli minu esimene enesetapukatse, sest ma lihtsalt ei suutnud enam selle
kõigega toime tulla. Tegelikult tundsin ma juba esimesest klassist saadik, et
midagi on valesti. Ma ei mäleta, et oleksin olnud päriselt õnnelik laps. Mul ei
olnud sellist lapsepõlve, mida iga laps väärib. Selle asemel õppisin ma liiga
vara, mis tunne on karta, nutta ja loota, et järgmine päev tuleb natukenegi
kergem. Depressioon diagnoositi mul alles 15 aastaselt. Tagasi vaadates oleks
see pidanud juhtuma palju varem. Ma olin aastaid püüdnud abi saada ja märku
anda, et mul on raske, aga väga tihti tundsin, et keegi ei võta mind tõsiselt.
See tegi haiget. Lõpuks läks vaimselt nii raskeks, et ma ei suutnud enam koolis
käia. Ma jäin kaks korda klassi kordama. Inimesed nägid ainult puudumisi, aga
nad ei näinud seda, kui raske oli mul üldse hommikul voodist tõusta ja päeva
alustada. Õnneks vahetasin lõpuks kooli. See muutis palju. Praeguses koolis
tunnen ma ennast palju turvalisemalt. Seal ei ole kiusamist. Mul on inimesed,
kellega ma saan hästi läbi, ja ma ei pea iga päev kartma kooli minna. See võib
mõne inimese jaoks tunduda väike asi, aga minu jaoks tähendab see väga palju.
Umbes viis kuud tagasi oli mul veel üks enesetapukatse. Ma olin lihtsalt nii
väsinud. Mitte elust, vaid sellest valust, mida olin endaga nii kaua kaasas
kandnud. Kõik mälestused, kõik traumad ja kõik need aastad, mis minult ära
võeti, tundusid liiga rasked. Täna olen ma 16 aastane. Kõik ei ole veel korras
ja ma ei hakka kunagi teesklema, et on. Mõni päev on siiani väga raske. Aga
võrreldes sellega, kus ma kunagi olin, olen ma teinud väga pika tee. Lõpuks
sain ma abi, mida olin aastaid oodanud. Ma alles õpin, kuidas paraneda. Ma
alles õpin uskuma, et ma väärin head elu. See ei juhtu üleöö, aga vähemalt
liigun ma õiges suunas. Minu kehal on palju arme. Inimesed küsivad vahel, kas
ma kahetsen neid. Minu vastus on alati olnud, et ei. Mitte sellepärast, et ma
soovitaks kellelgi ennast vigastada, vaid sellepärast, et need armid on osa
minu loost. Need meenutavad mulle, et isegi kõige raskematel hetkedel jäin ma
ellu. Kui ma olen midagi õppinud, siis seda, et ükski inimene ei peaks oma valu
üksi kandma. Abi küsimine ei tee kedagi nõrgaks. Vastupidi vahel on see kõige
julgem asi, mida inimene üldse teha saab. See on minu lugu. See ei ole ilus ega
lihtne. Aga see on päris.

Ja kõige tähtsam on see, et vaatamata kõigele olen ma ikka
veel siin ning püüan iga päev leida põhjuseid edasi liikuda." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 03.08.2026)

"Kui läksin viiendasse klassi, olid minu sõbrad järsku
minu vastu ja ma ei teadnud mis pärast. Sõpradele tõin reisilt kaasa küünlad
ning kingitused võeti vastu ka imelikult ja üleolevalt. Sealt läks asi aina
hullemaks ja see kes pidi minu sõber olema läks ka nendega kaasa. Üks neist oli
nii öelda liider kes pani mu teisi sõpru, minu ja tema grupi vahel valima.
Aasta lõpu poole läks asi paremaks, liider jäi oma grupiga, aga ikkagi pilke sain.

Fast forward 2025 suvesse, oli mõned nädalad ennem kuuendat
klassi ja otsustasime 3 klassikaaslasega pidžaamapeo teha, siis oli kõik korras...

Kuniks oli 1. september ja mu sõbrad ei olnud enam mu
sõbrad, alguses oli lihtsalt tunda, et mind eriti sinna ei soovita, aga asi
ainult süvenes. Talveks olin pmst täitsa välja visatud ja asensatud. Mul oli
nii raske olla, korduvalt süüdsitasin ennast ja nutsin vanematele, et ma ausalt
pole mitte midagi teinud. Tegu oli samade tüdrukutega kes eelmisel aastal
samamoodi tegid. Kahe tüdrukuga sain ainult siis suhelda kui kolmandat polnud.
Väljaspool kooli oli nende kahega kõik ok ja koolis ei saanud isegi teretada.

Lähen järgmisesse klassi mitte eriti suurte ootustega, aga
kunagi ei tea mis ees ootab " 

(Lisatud Vaimsuse poolt 23.07.2026)

"Palun ära jää oma murega üksi. Abi küsimine on kõige
julgem tegu mida inimene kunagi teha võib. Seni kuni julgust kogud, jää
tugevaks, isegi kui oled väsinud ja võitle vapralt edasi! Sa oled armastatud ja
vajalik, ära lase enda meelt muuta mitte kellelgi." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 05.07.2026)

"Mul on nagu vahest nii raske ja ei tea mida teha ja
mul on eneka mõtted ka vahest ma käin pshüholoogi juures ka aga no mde see ei
aita eriti no ma tean et mul ärevus ka aga sellega on mul koos kuumahood ja ma
ärkan põhimõtteliselt iga päev 4 viie aeg hommikul üles ja mde mida teha enam" 

(Lisatud Vaimsuse poolt 03.07.2026)

"Mind kiusati põhikoolis esimesest kuni neljanda
klassini, pärast seda ma lahkusin koolist. Kiusamine oli nii vaimne kui ka
füüsiline.Vaimne kiusamine tähendas pidevat solvamist ja halvustamist väga
erinevatel teemadel. Ma ei taha neid täpseid sõnu ega olukordi isegi uuesti
välja tuua, sest need on mulle endiselt valusad.Füüsiline kiusamine oli aga
veelgi tõsisem. Mind lükati vastu seina, lükati trepist alla ning selle
tagajärjel sain ma vigastada – mul oli jala luumurd ja peapõrutus. Ühel korral
lükati mind ka autoteele. Õnneks sel hetkel autosid ei tulnud ja ma ei saanud
autolt lööki, kuid olukord ise oli väga ohtlik.See kõik jättis mulle sügava
jälje. Ma mäletan neid sündmusi väga selgelt, sest need kogemused ei kao
lihtsalt ära. Minu jaoks on selline käitumine täiesti vastuvõetamatu ja raske
mõista.Tänaseks on need samad inimesed püüdnud minuga uuesti suhelda ja
vabandada. Kuid ma ei ole suutnud neile andestada, sest ma ei mõista endiselt,
miks nad üldse nii käitusid."

 

(Lisatud Vaimsuse poolt 01.07.2026)

"Tsau tsau, olen Geidy, kes tahab enda kogemusi jagada
ja kuidas ma kiusajatest lahti sain. Mind hakkati kiusama juba 2. klassis, kui
ma olin vaid 8a, algul ma sain enda klassiga tegelikult väga hästi läbi aga noh
seli ka alles 1. klassis. Esimene põhjus miks mind ültse kiusama hakkati oli
sellepärast kuna mul oli sellel ajal väga väga palju tedretäpp näol ja kättel.
Algul mind kiusati ainult sõnadega öeldi, et miks need nii rõvedad on ja, et
kas ma olen sookoll et mul sellised asjad näo ja kätte peal on. See õnneks
kestis vähe kuna siis oli koroona pandeemia ja koolid läksid kinni. Kolmanda
klassi alguses oli suht rahulik ja enamus ajast suhtlesid minuga siis kui neil
oli vaja midagi. 3. klassi keskel kuskil minu mäletamist oli see kevad.
Igatahes esimest korda 3.klassis proovisin ma teiste sõpradega suitsu… ja siis
veel eekad ehk meie väljendis kimud.Need sellel ajal ei olnud nii populaarsed
aga neid sai ka vahel harva tehtud. Koolis hakkasid klassikaaslased mind slp
kiusama kuna ma julgesin proovida suitsu, sest nad olid ju nii korralikud,et
nad ei teinud isegi kärpsele liiga. Läks aega mööda ja igapäev juhtus vahemalt
midagi,vahel tõugati treppide peal või kooli koridoris. Vahel sain isegi
kellegilt mööda minnes käega vastu silma.4-6 klassis kiusati mind nii
klassikaaslased kui ka mõned õpetajad. mäletan seda päeva nii hästi kui suur
viha mul enda klassi peale tekkis. (Meil hakkas keka tund ujulas, mäletan veel
kuidas ma armastasin 4kl unicorne ja mul oli spordikott unicorniga, ja ma
mäletan neid pilke kui ma riietus ruumi sisse astusin ja kuidas kõik hakkasid
sosistama ja näppuga minu peale näitama ja narrima kui titt ma olen et ma ikka
veel unicorni kottiga käin. Sest neil kõigil oli adidase või nike kottid, mind
solvati väga palju keha pärast kuna mul olid nende arust, liiga suured kintsud
) Kuna see kiusamine muutus nii tihedaks, et ma ei tahtnud enam koolis käija ja
mul tuli väga suur hirm nende ees, ja noh siis ma juba hakkasin rohkem ja
rohkem enda probleeme suitsetamise alla matma ja kui mu klassikaaslased teada
said hakkas 5. klassis kõik allamägeminema. Mul tiriti vahel juukseid, räägiti
seljataga igast jama, valetati minu kohta ja siis hakkasid koolis õpetajad
minust teisiti arvama, et just mina olen see halb eeskuju.Ma hakkasin vähem
tundides käima ja väga palju suurtemate klassidega hängima ja lasin nendega
tunde koos üle aga nad olid ka aint minuga slp, et eekat saada, kuid mida
rohkem ma sain suurtematel kombeid seda rohkem ma hakkasin iseseisvamaks minema
ja kui mu ema pani tähele,et ma ei käi üldse koolis enam ja alati oli mul mingi
vabandust välja mõeldud, et koju jääda.Siis ta võttiski kooliga ühedust
rääkisime mis siis tehtud on ja lootes, et asi laabub ja saab korda aga kool ei
teinud eriti midagi ja lõpuks hakkati mind rohkem narrima, et miks ma kittupunn
ja valetaja olen..Mõned õpetajad aladasid mind klassi ees, toodi kogu aeg minu
hindeid esile ja kuidas ma riietun ja päris palju hakkas üks õpetaja mind
teiste tüdrukutega võrdlema, kui head nad on ja kui paju nad pingutavad ja
isegi kui ml koduõppe oli vingus see õpetaja, et miks ma valisin teise aine kus
ma olen nõus käima. Rääkis kogu aeg kui palju ma olen teistest maha jäänud ja
millised teised on ja milline mina olen. Nagu tf, Peale seda hakkas siis mul
tekkima vaikselt, depresioon ja ärevus..seda vâhem ja vâhem ma hakkasin koolis
käima ja.. ma sain mittu märkust kui ma kas või korraks dressipükse kantsin
samalajal kui pooltel olid jalas dressid ja neile ei tehtud midagi. isegi mu
käsitöö õpetaja ütles et kas ma kardan kudumis vardaid, et ma koolis ei
käi.Lõpuks kui tuli 6klassis uus klassijuhataja hakkas kiusamist vähemaks
jääma. minu uus klassijuhataja tahtis suht kiirelt asja lahendad. Ja ta ss
võttis kõik tüdrukud ja ka minu, minu jaoks oli imelik see et mitte ühtegi ema
ega isa kooli ei kutsutud. Nagu ma tean siis kiusajad teevad alati
täiskasvanute ees head nägu ja hakkavad kõike tagasi ajama.. ml oli selle
kiusamisega juba nii palju julgust tulnud, et hakkata enda eest seisma. Nad
valetasid, et nad pole midagi teinud ja neid suht usuti ka.. lõpuks ma karjusin
neile näkku mida nad tegelikult minuga teinud on ja kaua nad mind kiusanud on.
siis hakkas vaikselt asi muutuma, kiusamine kadus ära kuna ma hakkasin neile
rohkem vastu ütlema, mida ma neist arvan. Ma tahtsin poole aasta pealt
koduõppele minna, ja ütlen ausalt, et see aitas väga palju. Alati ei pea
andestama kiusajatele.Mina ei ole suutnud neile andestada siiamaani kuna see
mis nad tegid rikkus päris palju mu vaimset tervist. Sellega kaasnes stressi
mis kasvas aina rohkem ja rohkem hakkasin probleeme matma suitsetamise alla,
mis tõi mängu sõltuvuse ja palju halbu harjumusi. Mida rohkem aega edasi läks
seda rohkem ma hakkasin eemale hoidma oma klassikaaslastest ja minu jaoks oli
koduõppe sellel ajal kõige parem valik.. Algul oli raske aga koolis aitas väga
palju mind muusika kuulamine .. mul hakkas tasapidi pinget ära kaduma ja peale
seda ma julgesin rohkem koolis käia." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 29.06.2026)

"Sa ei ole üksi."

"Sa oled hea inimene." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 29.06.2026)

"Tere, olen 14-aastane tüdruk.

Mind on kiusatud peaaegu 9/10 aastat koolis ja mul on olnud
ka internetikiusamist. Tehti Snapchatis eraldi grupp veel selleks, et mind
kiusata – nagu seal ei olnud 1 inimene või 2, seal oli megapalju neid. Mind
kiusati mu välimuse pärast jne. Veel levitati minust videot terve kooli peale
ja esimeses klassis pandi mu riided prügikasti ning koolikott duširuumi. Pool
klassi siiani vihkab mind, mul pole eriti sõpru koolis. Üks inimene vihkab mind
siiani – ta on ka ise seda maininud. Internetikiusamine läks nii hulluks, et
vanemad pidid kooli politsei kutsuma. Ma olin peaaegu läbikukkumas, kuna ma ei
jaksanud, aga sain rääkida koolipsühholoogiga ja nüüd on enam-vähem korras." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 25.06.2026)

"Olen kiusamise/mõnitamise all kannatanud terve
põhikooli aja. Kui algselt ainult naerdi ja tehti väikseid kommentaare, siis
viiendast klassist asi süvenes. Ei olnud enam paar klassiõde ja klassivenda,
kellele ma millegi pärast alati ette jäin, vaid olid juba nende sõbrad ning
nende sõprade sõbrad teistest klassidest.Kõige enam on mulle meelde jäänud
korrad, kus on sööklas öeldud „Näe vaal jälle õgib", või on koolipeal
naerdud mu üle mööda minnes. Kõige sügavama jälje jättis kord, kus üks poiss,
keda tol ajal ma ei teadnud, kirjutas koolis mu peakohale tahvlikriidiga
„Paks" ning tõmbas joone mu pea kohale. Mäletan igat korda, mis end õhtul
magama nutsin ja ei suutnud hommikuti kooli minna.Peale kahte aastat olid mu
hinded langenud neljadelt ja viitelt alla igasugust arvestsust ning vaimselt
olin täiesti läbi omadega. Haiget tegi mulle rohkem see, et koolis oli
õpetajatel ja direktoril täiesti ükskõik ning nad lubasid koguaeg nendega
sellel teemal rääkida, aga ühtegi muutust ei tulnud.Praeguseks alustan uut
teekonda gümnaasiumis ja olen meeletult õnnelik, et sain sellisest keskkonnast
välja ning olen ennast vaimselt tagasi korda saanud.Tahan enda looga teistele
anda killukese seda, mida mul endal siis ei olnud, julgust. Julgust enda eest
seista ning ennast kaitsta, julgust mitte alla anda ka kõige raskemas hetkes
ning julgust olla sina ise." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 08.06.2026)

"Mul on olnud mitu aastat tervise ärevus eelmine suvi
oli see koige jubedam ma ei suutnud magada kuna võpatasin koguaeg
üles(närvisusteem oli taiesti ara kurnatud) tahtsin koguaeg kiirabi kutsuda kui
midagi oli nutsin ja värisesin iga päev jube.. kuid kui hakkasin vaimse tervise
oe juures kaima laks paremaks ning käsin arsti juures mis oli koige parem
otsus. Tema analüüsis mu hirme ja nii-öelda haigusi ningi sain suure rahu.

See on siiani natuke alles kuid olen kõvasti paremaks selle
saanud ning olen proovinud 2 antidepresante. Teadke te ei ole üksi ja kindlasti
otsige endale abi: psühholoog, vaimse tervise õde, kliiniline psühholoog ning
ka kooli psühholoog."

(Lisatud Vaimsuse poolt 05.06.2026)

"Olin 14-aastane, kui temaga kokku sain. Tema oli 20.
Alguses tundus kõik nagu muinasjutt. Ta oli hooliv, tähelepanelik ja pani mind
tundma erilisena. Ma uskusin, et olen leidnud inimese, kellega tahan koos olla.
Aastad läksid ja ühel hetkel kolisime kokku. Arvasin, et ühine elu teeb meie
suhte veel tugevamaks.Aga ma eksisin.Mingil hetkel hakkas ta üha sagedamini
kanget alkoholi jooma. Koos joomisega muutus ka tema käitumine. Ta muutus
ärrituvaks, vihaseks ja kontrollivaks. Alguses olid need vaid väikesed tülid ja
märkused, kuid peagi kasvasid neist välja palju suuremad probleemid.Ühel päeval
tulin koolist koju ja avastasin, et meie maja on täis võõraid inimesi. Ta oli
korraldanud peo ilma mulle midagi ütlemata. Olin šokis ja küsisin, mis toimub.
Vastuseks sain ainult mõnitava lause:„Kas sa siis ei näe? Pime oled
või?“Tundsin end ebaturvaliselt ja tahtsin sõbranna juurde minna. Hakkasin oma
asju kokku panema, kuid see ajas ta vihale. Ta haaras mul kõvasti kinni ega
lasknud minna. Püüdsin end vabastada, kuid siis juhtus midagi, mida ma ei
unusta kunagi.Ta kägistas mind.Toas oli palju inimesi. Kõik nägid, mis toimub.
Mitte keegi ei sekkunud.Lõpuks õnnestus mul majast välja saada. Arvasin, et
nüüd on kõik läbi, kuid ta jooksis mulle tänavale järele. Ta hoidis mind kinni,
karjus mu peale ja lõi mind kõhtu. Nutsin ja karjusin appi, kuid abi ei tulnud.
Jõudsin kuidagi bussile, lootes, et saan minema. Tema tuli samuti peale, hoidis
mind kinni ja jälitas edasi. Alles neljandas peatuses läks ta maha. Enne
lahkumist peksis ta bussi ja karjus teiste inimeste peale.See oli vaid üks
paljudest kordadest.Teine kord juhtus siis, kui tulin vanemate juurest tagasi
tema juurde, et järgmisel päeval kooli minna. Juba uksest sisse astudes nägin,
et ta on purjus. Ütlesin rahulikult, et ma ei soovi seekord tema juures
ööbida.Sellest piisas.Ta muutus hetkega agressiivseks. Ta võttis mu telefoni
ära ega andnud seda enam tagasi. Ta ei lubanud mul toast lahkuda ja hoidis mind
kinni. Olin paanikas ega teadnud, mida teha. Tundsin end lõksus.Kui ta lõpuks
magama jäi, otsustasin põgeneda. Hiilisin välja ja läksin sõbranna juurde. Kui
ta avastas, et olen lahkunud, tuli ta sinna järele. Ta hakkas laamendama ja
käitus ähvardavalt. Sõbranna vanemad kutsusid politsei, kuid teda ei saadud
kätte.Selliseid lugusid on veel palju.Liiga palju.Täna olen ma endiselt temaga
koos. Mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid sellepärast, et iga kord, kui
olen proovinud lahkuda, on kõik lõppenud halvasti. Olen proovinud lugematuid
kordi, erinevaid viise, kuid hirm, surve ja tema reaktsioonid on mind alati
tagasi tõmmanud.Kõige raskem on see, et ma ei tunne, et saaksin oma vanemate
poole pöörduda. Pärast esimest juhtumit ütlesid nad mulle, et ma ei tohi temaga
enam suhelda. Ma kardan nende pettumust ja reaktsiooni.Need kaks aastat on
olnud minu elu kõige raskem aeg. Olen kaotanud osa iseendast. Olen elanud
pidevas hirmus, kurbuses ja teadmatuses. Vahel tundub, nagu oleksin langenud
sügavasse musta auku, kust väljapääsu ei ole näha.Aga kusagil enda sees tean ma
siiski üht asja.See, mida ma olen pidanud taluma, ei ole armastus.Ja ükskõik
kui pime see auk ka ei tunduks, mitte keegi ei peaks sinna jääma üksi."

(Lisatud Vaimsuse poolt 05.06.2026)

"Kui ma olin umbes 13-aastane, hakkasid asjad kodus
muutuma. Enne seda oli kõik enam-vähem normaalne. Me ei olnud ideaalne
perekond, aga vähemalt sain ma kodus rahulikult olla.Siis kaotas isa
töö.Alguses arvasin, et küll kõik korda saab. Ema ütles ka, et tegemist on
ajutise olukorraga. Aga nädalatest said kuud ja kuudest aastad. Isa hakkas
järjest rohkem jooma. Mida rohkem ta jõi, seda vihasemaks ta muutus.Ta ei
löönud meid.Vähemalt mitte alguses.Ta lihtsalt karjus.Karjus kõige peale. Kui
nõud olid pesemata, karjus. Kui toit valmis ei olnud, karjus. Kui keegi liiga
kõvasti naeris, karjus. Vahel ärkasin öösel selle peale, et ta ema peale
röökis.Mina istusin oma toas ja panin kõrvaklapid pähe. Kuulsin ikkagi
kõike.Aasta pärast ei tahtnud ma enam koolist koju minna. Kui tunnid lõppesid,
jalutasin lihtsalt mööda linna ringi. Vahel istusin bussijaamas mitu tundi.
Vahel olin kaubanduskeskuses, kuigi mul polnud raha isegi vee ostmiseks.Lihtsalt
kodus oli hullem.Sõbrad küsisid, miks ma kunagi kedagi külla ei kutsu.Ma
valetasin.Ütlesin, et ema ei luba.Tegelikult häbenesin.Häbenesin oma
isa.Häbenesin seda, et meie kodu oli täis karjumist.Häbenesin seda, et iga päev
kartsin koju minna.Ühel õhtul läks asi eriti hulluks.Isa oli purjus. Väga
purjus.Ta hakkas ema süüdistama kõiges, mis tema elus halvasti oli läinud. Ema
püüdis rahulikuks jääda, aga see ainult ärritas teda rohkem.Järsku lendas üle
köögi tass.Siis teine.Siis tool.Ma kuulsin ema nutmas.Jooksin oma toast välja
ja karjusin, et ta lõpetaks.Isa vaatas mulle otsa nagu võõrale inimesele.Ta
ütles midagi, mida ma ei unusta mitte kunagi“Sa oled täpselt samasugune
läbikukkuja nagu su ema.”See lause jäi mulle aastateks pähe.Pärast seda
hakkasin uskuma, et äkki tal on õigus.Mu hinded kukkusid.Lõpetasin trennis
käimise.Lõpetasin sõpradega suhtlemise.Lõpetasin enda eest hoolitsemise.Mul oli
kogu aeg tunne, et olen kõigile koormaks.Kui keegi mulle sõnumi saatis, ei
vastanud ma.Kui keegi helistas, panin telefoni hääletu peale.Ma lihtsalt
kadusin vaikselt ära.Kõige hullem oli see, et keegi ei märganud.Koolis olin ma
lihtsalt vaikne õpilane.Kodus olin nähtamatu.Sõprade jaoks olin inimene, kes
enam välja ei tulnud.Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et äkki oleks kõigil
lihtsam, kui mind üldse olemas ei oleks.Ma ei rääkinud sellest kellelegi.Iga
päev panin näole naeratuse ja teesklesin, et kõik on korras.Tegelikult ei
olnud.Siis juhtus midagi ootamatut.Ühel päeval kutsus klassijuhataja mind
pärast tunde enda juurde. Ma arvasin, et olen midagi valesti teinud.Ta küsis
lihtsalt:“Kas sinuga on kõik korras?”Ma vastasin automaatselt:“Jah.”Aga tema ei
uskunud.Ta küsis uuesti.Ja siis ma murdusin.Esimest korda üle mitme aasta
rääkisin kellelegi, mis tegelikult toimub.Ma nutsin nii kõvasti, et ei saanud
vahepeal hingatagi.Tol hetkel tundsin ma häbi.Täna olen ma tänulik.Sest see oli
esimene kord, kui keegi päriselt märkas, et ma ei ole korras.Kõik ei muutunud
üleöö paremaks.Kodused probleemid ei kadunud.Isa ei lõpetanud kohe joomist.Aga
vähemalt ei olnud ma enam üksi.Ja vahel ongi esimene samm välja pääsemiseks
see, kui keegi märkab, et sa oled uppumas." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 05.06.2026)

“Ära kunagi karda abi küsida!”

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.06.2026)

“Ma olin alles läinud uude kooli ja polnud väga palju käinud
kuni mind hakati iga päev kiusama. Vahel tuldi mulle ka füüsiliselt kallale.
See oli nii halb, et sattusin sügavasse depressiooni. Ma palusin õpetajatelt
abi kiusamise pärast aga mind ei aidatud. Mulle lihtsalt öeldi et ma ei paneks
tähele. Öeldi ka et teised ütlevad, et ma alustan ja seda et ma küsin, et mind
kiusataks mu välimuse parast jne. Asi oli nii halb, et tulin iga päev peale
kooli nuttes koju. Ja ma enam ei suhelnud teistega ja lükkasin kõik endast
eemale. Tänaseks ma õnneks enam pole seal koolis aga kui ma seal kandis peaks
olema oma sõbraga väljas mulle tulevad need samad inimesed ette kes mind seal
kiusasid ja ajavad ka mind ja mu sõpra taga.“ 

(Lisatud Vaimsuse poolt 03.06.2026)

"Hei! Kolm kuud tagasi olin koos poisiga kui kokku
läksime siis ta ütles, et ta armastab mind aga järgmisel päeval ütles ma jätan
su maha ja seda ta ei julgenud isegi mulle näkku öelda vaid saatis sõnumi. See
tegi väga haiget, minu järgmised 2 kuud möödusid nii, et iga kord kui ma teda
nägin hakkasin sisemiselt nutma ja kõik ööd möödusid nuttes ja ma ei saanud
kellelegi rääkida sest lubasin talle, et ei räägi kuna enam ma magada ei
suutnud nähes hakkasin nutma ja rääkida kartsin. Kokkuvõttes olin täielikus
vaimses augus siis leidsin selle inimese kellele lõpuks rääkida sest ma teadsin
juba et kui ma kellelegi ei räägi pole ma enam siin. Mul olid enesetapu mõtted
selleks inimeseks kellele ma lõpuks rääkida sain oli mu parim sõbranna kes oli
mind küll temaga ,,paari pannud``. Ta lõpetas selle ära ja sellel hetkel oli ta
see inimene kelle õlal ma nutsin sest mul oli liiga raske ma mõtlesin et suva
mind pole vaja ma lähen siit maailmast ära aga mu sõbranna suutis mulle näidata
milline see poiss on. Nüüdseks olen ma jõudnud sealt august natuke välja ma
olen temaga jälle rääkima hakkanud ja iga õhtu enam ei nuta neid õhtuid on kus
nutan aga vähem ma suudan teda jälle näha ilma sisemiselt nutma hakkamatta. Ma
tean et sellel tüübil on juba uus tüdruksõber ja ta elab oma elu rahus ja kõige
kurvem on veel see, et ta pole isegi vabandanud nüüd kolm kuud hiljem olen mina
siin ja olen oma vaimse tervisega tegelenud ja sügavalt loodan, et ma saan
sellest välja ma tean et kui mu parimat sõbrannat poleks olnud siis mind poleks
kas enam, siin või ma oleksin nii suures augus et sealt enam välja ei saaks.
Loodan, et kellegil nii ei juhtu ja kui peaks juhtuma siis ole sina see kes
tema maha jätab ja kui jätad ütle talle seda, mitte ära kirjuta. See teeb vähem
haiget. Kokkuvõtteks ma olen väga tänulik oma sõbrannale ja loodan et sellist
asja ei pea keegi enam kunagi läbi elama. " 

(Lisatud Vaimsuse poolt 03.06.2026)

"Mind on kooli välimuse pärast mitmeid kordi noritud ja
mind alguses huvitas see aga nüüd võtsin seda teisest nurgast ja mõtlesin et
aga mis see teie asi on milline ma välja näen ja kui ma ütlesin neile et mul on
jumala suva mida nad arvavad siis nad lõpetasid ära" 

(Lisatud Vaimsuse poolt 02.06.2026)

"13-aastaselt tekkis mul väga suur terviseärevus. Olin pidevalt
mures, kui kaua veel elan, kartes, et mul on mingi surmav haigus. Perearst
suunas psühholoogi vastuvõtule, kuid paari järgneva kuuga muutus mu ärevus
hoopis depressiooniks ning mind ei huvitanud enam, kas elan või mitte. Olin
õnnelik, et sain terviseärevusest lahti, kuid mis mind ees ootas oli kordades
hullem. Sain autismi ja depressiooni diagnoosid ning nüüd 5a hiljem, pärast
sadu teraapia sessioone, haiglas viibimist ja kolme erinevat antidepressanti,
võin öelda, et aeg parandab. Leidsin lõpuks antidepressandi, mis toimib, ning
tunnen rõõmu elamisest ja näen helget tulevikku. Muidugi on siiani ka mitmeid
kurbi/tundetuid hetki bädalas, kuid ma ei lase sellel ennast üle võtta ja tean,
et homne võib kordades parem olla. Leidsin ka hooliva mehe, kes toob mu ellu
väga palju rõõmu ja mõistab mind sellena, kes olen. Isegi kui sa arvad, et
asjad ei lähe paremaks või sa ei leia enda kõrvale kunagi kedagi- see ei ole tõsi." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 02.06.2026)

"Kui ma olin neljandas klassis hakkasid mu klassivennad
mind kiusama ja paksuks sõimama. Mitte ükski õpetaja ei aidanud mind ning
võtsid tihti kiusajate poole. Peale seda, kaotasin ma oma enesekindluse ning
hakkasin endast halvasti mõtlema. See aeg minu elust on mind palju mõjutanud,
kuid olen nüüdseks juba paar aastat olnud enesekindel oma kehas ning proovin
jääda alati iseendaks! Kui sind on kiusatud või siiamaani kiusatakse siis palun
põõrdu näiteks õpetajate, sõprade või vanemate poole, jagatud mure on alati
kergem kanda! Sa ei ole selles üksi ja alati leidub lahendus su probleemile:)" 

(Lisatud Vaimsuse poolt 01.06.2026)

"Mu naaber viskas mulle ükskord reketiga vastu pead.
Pärast seda olin väga kurb, aga hiljem andis ta mulle kommi ja naeris mu üle.
Nüüd on mul selle pärast kogu aeg halb tunne." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 31.05.2026)

"Noorena olin oma keha suhtes väga kriitiline.
Millegipärast mõtlesin, et olen teistest erinev füüsiliselt. Ma ei näinud isegi
siis tulemusi, kui tegin trenni. Võrdlesin end pidevalt teistega. Vihkasin
kitsaid riideid ja piltidel olemist. Ma olin karm, julm enda vastu. Ühel hetkel
hakkasin vähem sööma, et vaadata kas mu keha muutub. Ma märkasin muutusi ja see
pani mind meelega veel vähem sööma. Iga kord, kui sõin rohkem, tundsin suurt
süütunnet. Mu aju siseldas mulle negatiivseid mõtteid kui sõin normaalselt või
üle. Asi läks nii hulluks, et mul tekkis buliimia. Ma ei suutnud abi küsida,
sest mu mõistus pani mind uskuma, et kui ma sellest räägin, kaotan oma ilu.
Seetõttu hoidsin kõike saladuses. Nii kestis see mitu kuud, kuni ühe
koolipäevani. Mul oli väga imelik olla. Olin näost kahvatu ja tundsin, et tahan
oksendada, aga ei saanud. Arvasin, et olen lihtsalt haige. Läksin
klassijuhataja klassi puhkama ja kutsusin ema endale järele. Samal ajal, kui
ema ootasin, tuli kõik üles. Tegelikult polnud mul mitte midagi välja
oksendada. Oksendasin ainult maomahla, ja seda väga palju. Olin väga üllatunud.
Ma poleks arvanud, et ma oksendan maomahla. Mu klassijuhataja aitas mind ning
ema viis mind perearsti juurde. Mul ei olnud enam muud valikut kui kõik ära
rääkida. See oli väga raske, sest tundsin häbi. Arvasin, et nüüd on minuga
lõpp. Õnneks aitas ema mul teraapiasse saada. See oli minu jaoks raske. Oli
raske tunnistada, et see on tõsine asi. Ma püüdsin sellest nalja teha ja mitte
niii tõsine olla. Õnneks terapeutaitas. Sain vajalikku abi. Ta aitas mõista, et
see pole okei, kui ma teen seda endale. Sellest ülesaamine võttis kaua aega.
Oli raskeid päevi. Oli päevi ja isegi nädalaid, milall sain hästi hakkama, kuid
siis juhtus jälle, et läksin WC-sse oksendama. Mida kauem teraapias käisin,
seda harvemini seda tegin. Tasapisi hakkasin toime tulema. Ühel päeval
märkasin, et ma pole seda ammu teinud. Praeguseks olen olnud mitu kuud sellest
vaba. Vahel tuleb see soov tagasi, kuid nüüd olen tugevam. Tegelen endiselt oma
enesehinnanguga, kuid olen enda vastu palju vähem karm. Mul on inimesed
ümberringi, kes hoolivad minust ja armastavad mind, ning see aitab samuti. See
on pikk protsess, kuid täna olen palju paremas kohas kui varem. See oli raske,
ma kannatasin palju, sest ma olen väga kriitiline enda üle. Õnneks inimesed
minu ümber on aitanud mind aru saama, et ma ei peaks olema nii julm. See
võitlus pole läbi, see pole kerge ning see ei lähe ära nii kiiresti. Aga
inimesed aitasid mind. Abi küsimine oli kõige raskem, aga see oli kõige parem
otsus mu tervise jaoks."

(Lisatud Vaimsuse poolt 31.05.2026)

"7. klass, olin just koolis uus ja poiste klass ei
võtnud mind väga klassi vastu, tänu sellele tuli juhtumeid kus mu pinal põletati
ära, pastakaga löödi jalga nii et sinna jäi arm järele, yhe korral isegi
ähvardati mind noaga." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 29.05.2026)

"Mul on autism ja olen olnud välja jäetud ja kiusatud
nii kaua, kui mäletan. Olen enda erinevust häbenenud ja olnud oma
enesekindlusega tõelistes sügavustes. Kuid olen tänu enda perele, sõpradele ja
positiivsele mõtteviisile suutnud areneda ning loodan, et ka teised suudavad seda!"